Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Free folk. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Free folk. Kuva kõik postitused

12/22/2010

[Old but important] Dog Bite The Yellow Springs EP (Rack & Ruin)


There was the year 2008, and two EP`s (The Owls And Eyes; The Yellow Springs) were released by Phil Jones aka Dog Bite from Atlanta, Georgia, USA. The first named issue was combined through lo-fi approach with looped samples of voice and strumming guitar chords holding up the subtle layering in that way. In principle, on The Yellow Spring, a 5-track issue, Jones proceeded the same act, yet excellently completed it, on the other way, having made difference as well by adding some new corners and flanks - tanpura drone sounds in the kick-off track Black Tie, and world music/tribal music-inflected Nameless Names. Aside the guitar strummings and fluctuant vocal layers as the main elements of EP`s sonic backbone it is fringed by suggestive electronics and effects. No doubt, though this EP was recorded and completed in the wake of Panda Bear`s Person Pitch being published approximately 18 months earlier, the release has its very own dynamic, touch and value. In a word, let`s make the distinction between those records, thereby giving a chance for you and this so far overlooked pearl of New Weird America/New Americana.

Listen to it here

10/22/2009

[Vana ning oluline] Paavoharju Tuote-Akatemia/Unien Savonlinna EP (Miasmah)


Uurisin Wikipediast Paavoharju järele. Mis mind üllatas, oli see, et Paavoharju diskograafia koosnes ainult 2 albumist. Nende Miasmah leibli alt lendu lastud EP`d "Tuote-Akatemia/Unien Savonlinna" ei oldud eimiskikski peetud. Mis iseenesest on piinlik, kuivõrd "TA/US" ennustas ette nende 2008. aastal ilmunud ning jätkuvalt nullindate parimat albumit "Laulu Laakson Kukista". Igatahes rohkem kui nende ametlik 2005. aastal ilmunud debüütalbum "Yhä Hämärää". "TA/US" koosneb aastatel 2002-2006 tehtud salvestustest. Album on lühike, ainult 20 minutilise kestusega. Psühhedeelia, digitaalne elektroonika/psühhedeelia-järgne elektroonika ning alt-folk. Segu, mida tänapäeval tavatsetakse Soome metsafolgiks nimetada. Paavoharju on selle liikumise südametunnistus – omapäraseim, parim ning ka tunnustatuim esindaja terves maailmas. Emil Mihai Cioran kirjutas kord: “inimkonnal on ainult päike ning lootus”. Tegelikult on ka muusika. Muusika nagu teeb seda Paavoharju - täis lootust ning tähti. Iseasi muidugi, kas Maalt või kosmosest vaadelduna.

Avalugu Nuo Maisemat on haldjate disko või muinasjuttude “taustaheli” – Sigur Ros`i haldjalikkus näib mulle tühi poos selle kõrval. Kuljin Kauas (Lepovaunu-05 Live) põikab lavalaudadele kusagil Soomes. Tavataan 12-7-2004 on helidesse valatud astraalseisund. Äkki astraalseisund ongi võimalik ainult helide vahendusel? Kunagi üks tuttav väitis mulle, et alkeemikute eesmärk ei olnud sünteesida kulda, vaid LSD-sugust ainet. Paavoharju albumit kuulates ei ole kindlasti vajadust meelemürkide järele. Üleüldse – inimene, kes tarvitab narkotsi muusika kõrvale, on kas sita maitsevalikuga või siis nõrkade tundmustega vennike. Alati on võimalik leida muusikat, mille kõrvale ei ole “võimendust” tarvis. Paavoharju pakub seda. 7 alkeemilist valemit? Võimalik. Kindlasti külastage ka homme Tartus ning ülehomme Tallinnas esinevat Paavoharju liiget Joose Keskitalot.

Kuula albumit siit

10/18/2009

The Last Merendina First Soldino (Kill Mommy)


Hiljuti üks Ida-Virumaa toitlustusfirma pani oma pelmeenitoodetele nimeks "Maffia pelmeenid"; pakendi peal oli kujutatud ka Sitsiilia saart kui kohaliku maffia Cosa Nostra kodukanti ning püstolit. Maffia näib siiski kohalikele suureks õnnetuseks olevat. Näiteks Sitsiilia nu-jazz kollektiiv (msk) defineerib sõna-sõnalt endid kui maffiavastane muusika. Seetõttu ei ole ka ime, et itaallased endid Eesti firma ülemeelikusest puudutatuna tundsid. Mina õnneks tean Sitsiiliat ennekõike korraliku muusika järgi – lisaks msk`le ka Barbagallo, Albanopower, fracoz combo, Sicilian AV Project, Tempestine, Vanny Zero/Darth Zero, Suzanne`Silver ning The Last Merendina.

The Last Merendina on Lorenzo Urciullo ühemeheprojekt. 8 lugu ning 23 minutit ning 23 sekundit. Lühike, kuid lööv album. Tulvil meloodiaid ning nutikaid lahendusi. Ei, vahemeremaadele omaseid saunde siin ei kuule. Kui ei teaks, et tegu on itaallasega, arvaks üldse, et mõni järjekordne eksperimendialdis USA alt-folkar rokib sellel albumil. Akustiline art-folk põimumas elektroonikaga. Ka loodus- ning taustahelid on siin väärinud linti. Ilusad momendid peituvad järgmistes lugudes - My Fucking Hero – ülendavatele vokaalharmooniatele ning raskelt astuvatele rütmidele ehitatud lugu. Piiksuv elektrooniline heli ning helipildi üleüldine nurgelisus lisavad loole palju võlu juurde; I Am A Violent – inditroonilise alatooniga lugu, mille võlu peitub refräänis korrutataval tiitelfraasil ning progresseeruvatel sündisaundidel ning elektroonikal. Pepita Monita! on süngelt altkulmu põrnitsev trip-hop, mis ei seisa ühes rütmis, vaid langeb happelistesse sündiriffidesse ning heliefektidesse. Albumi lõpetab rohutirtsude intensiivne sirin (Gudbai). Nagu tänapäeva inimene tahaks lõigata end tagasi loodusesse koos kõige juurdekuuluvaga. Seda saab ka vaadelda kui virtuaalset potsatamist looduse rüppe - mis on omamoodi naljakas. Harjumus(t)e jõud on suur. Meenub kohe üks stseen Monty Python`ist, kus surm tuleb pidulistele külla ning pidulised (juba vaimuseisundis olles) võtavad endiga teispoolsusesse ka oma autod (mis on samuti vaimuseisundis) kaasa. Mäletate?

Lo-fi`lik salvestamisviis/tehniline vormistuslik külg kohtub meisterliku laulukirjutamisoskusega.

Kuula albumit siit

8.4

9/22/2009

Chad Golda (CHAD GOLDA`S ALBUM) (Rack And Ruin)


Sageli kuulates mõnd albumit või vaadates mõne artisti loomingut laiemalt, olen mõelnud, et miks see või too nii väga nahast välja pugeda püüab. Kuivõrd artiste on tänapäeval palju, isegi väga palju, ning enamiku eelduseks on originaalselt kõlada (iseasi muidugi, kas nad tegelikult ka kõlavad - pigem mitte), siis piisaks lihtsalt sellest, kui mõnd oma albumit lihtsalt vaikselt edasi arendataks. Tehtaks albumitest uusi versioone ning müstiline "uus" saakski ületatud. Arvan, et ülepunnitatud ning sisutühje albumeid oleks märksa vähem. Seal on potentsiaali, mida sageli ei märgata. Ning müra ei ummistaks nii sageli meie kõrvu. Olgem ausad, iga album eraldi kätkeb eneses palju sarnaseid, samas ka erinevaid albumeid. Probleem ei ole ainult muusikutes, pigem kujundatakse vastavat mentaliteeti muusikapressi poolt. Parim muusikaline näide mainitud võimalikkuste kätkemisest ning nende tähelepanemisest on Stereolab, keda sageli on ka süüdistatud "ühesuguste lugude treimises". Vist oli see New Musical Express, mis andis kord nende ühele albumile seesugust argumentatsiooni kasutades null punkti! Ajalugu on see, mis on näidanud Stereolab`i lähenemise õigsust ning põlistanud nende staatust kui ühe suurima indieansamblina viimase kahe dekaadi jooksul.

Chad Golda on vaieldamatult üks tänapäeva geeniusi. Oma debüütalbumiga tõestab ta veenvalt seda. Ka ülejäänud muusikalised projektid, milles ta osalenud on, on kuldse läikega. ringostar,*** ning starstarstar. Kui Animal Collective näitas ülejäänutele ette, kuidas postpsühhedeelset elektroonikat tuleb folkmuusikaga ristata, siis Paavoharju arendas selle kontseptsiooni täiuseni. Ka starstarstar pakkus omanäolise ning võimsa versiooni välja albumi "Electric Goose and The Nylon Moose" kujul. Chad Golda hülgab (akustilised) kitarrid ja vokaali ning keskendub peaasjalikult eksperimentaalsele elektroonikale (ameeriklane ise on kirjeldanud albumit kui "elektroonilisusest inspireeritud helimeediumit"). Tõsi, poolteist erandit siiski on - viimases loos (original 11) kuuleb weird folk`i parimas esituses. Lugu 9 (ehk original 9) algab minimalistlike madalakõlaliste bassisaundide ning snare-taldrikute panoraamitud helidega, millega loo viimasel kolmandikul liituvad akustilised kitarrid ning heliefektid. Tõmmised analoog-bassisaundid ning pulseerivad-trillivad "teemaliinid" tõukavad albumit edasi. Kuigi stiihia on muljetavaldav, paistab selle tagant välja struktureeritus. Näiteks original 3 ning original 8 - teravakõlaliseks programmeeritud bassimüdin, kosmilised helikihid ning valjult sisse puurivad elektroonilised jurakad. Just nagu Mika Vainio-Ilpo Väisänen produtseerinuks starstarstar`i. Või siis Suicide keeranuks oma saundi mitme kraadi võrra karmimaks. Erinevalt Pan Sonic´u jäigast boreaalsest igikeltsast on Chad Golda leebem, lubades nii mõnegi värvi sinna vahele triivima. Samas need värvid haihtuvad ruttu kaootilisse pealiskihti sulandudes. Väga võimas manifestatsioon.

Kuula albumit siit

9.4

9/18/2009

starstarstar Electric Goose and The Nylon Moose (Rack & Ruin)


2007. aasta suvel jagasid kolm tüüpi ühikatuba ühe Michigan`i ülikoolilinnakese maalilise jõe kaldal. Juba esimesel kohtumisel olid nad teineteisele tutvustanud omi varasemaid salvestisi ning jämminud öö otsa. Eesmärgiks oli teha humaanse ning loodusliku (loomuliku) puudutusega muusikat, vastustades suurlinlikku meeleheidet ja väsimust. Nimeks võtsid nad Ringo Star ning aasta hiljem andsid välja esikalbumi Soul Tide. Pärast seda muutusid nad *** ning seejärel starstarstar`iks.

Golda, McConeghy and Rogers`i uue albumi nime esimene pool viitab elektroonilisele ning teine pool akustilisele küljele. Kui nende eelmisel albumil domineeris selgelt alternatiivkantri-ja folk koos väheste, kuid nutikate elektrooniliste allhoovustega, siis uus album on palju pretensioonikam. Näited: Golden Glow on plahvatuslik avang – tempokale, samas unistuslikule indifolgile antakse tugev soulilaks. Albumi sissejuhatamiseks vaieldamatult parim valik. Reciprocity on sünteetiline soulfunk autotuunitud vokaali, sametiste elektriklaverite ning helklevate-ringlevate helide kombinatsioonis. Antientam ning lõpulugu To Good Memories! on küll ballaadid, kuid neis pole vähimalgi määral tühje poose. Samuti vokaaltehnilise poole pealt on lood muljetavaldavad. Islands`i häälutused ning ritsikate sirin võib küll Animal Collective`i fännidele deja vù tunde tekitada, aga see tundmus on kahtlemata äärmiselt vastupandamatu. Eriti veel ajal, kui AC on ilmselgelt ideedest tühjenemas. Fellowship paisub psühhedeelsete elektrooniliste helide abil folktrooniliseks sümfooniaks, olles, võimalik et ka kogu albumi tipphetkeks. Kus siis peitub käesoleva albumi edu pant? Nähtavasti selles, et mitmekesisus leiab ühtsuse albumit algusest lõpuni täitva puhta spirituaalse hinguse kaudu. Hingus, mida õnneks ei oldud veel jõutud humaansuse märgi all täis mäkerdada, kandes pigem naturaalset rõhuasetust. Muidugi, juhul kui tüübid pidasid inimlikkuse all silmas inimese naasmist sinna, kust me kõik pärit oleme - loodusest -, siis minu iroonia oli üleliigne. Igatahes see intiimne ning (sisendus)jõuline album on vaieldamatult üks aasta albumitest ning tagasitulekutest.

Kuula albumit siit

9.8