Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga R.A.I.G Accessory Takes. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga R.A.I.G Accessory Takes. Kuva kõik postitused

3/03/2012

Aethyr - Nihil Grail EP (2011)



/Doom metal, Drone doom metal, Post-metal, Avant-metal, Funeral doom, Epic, Experimental metal/

Comment
: just 2 long-running notches which take on doom metal with the elements of black metal, funeral, and drone music. Behind Aethyr are two musicians who share their time between Russia, and Western Europe, and whose wish is to stay incognito to the rest of the world. However, their music is very intense, massive, and epic simulatneously which is also one of the main goals of metal music indeed. Furthermore, those hirsute rolling guitars seem to cry throughout the course. Their grail is very impressive in its swaying between insatiable power and aesthetical aspirations.

1/22/2012

Lebensjunge - Lebensjunge (der junge Tag) (2004/2009)



/Noise, Avant-garde, Experimentalism, Non-music, Rhythmic noise, Abstract, Powerelectronics, Cut and paste/

Comment
: I have always loved to variegate my listening habits with listening to noise music-induced compositions because most of these proponents are intended to get rid of feelings and not being burdened with melodies and harmonies. For instance, this album with a handful of arrangements are about sonic explorations, showcasing its ability to think in the categories of pure mind and transcendent realms.I think Immanuel Kant would have loved it. On the other side, the album does have its more pop-appealed (or more recognizable) moments within it, though. For instance, Lebensjunge (a project from Moscow, Russia) involves the aspects of near-ethnic music at 9:17.58 and the issue will be ended up with a cut and paste-alike act by using the samples of highly suggestive library music (4:12.10). If to emanate from the point of view of kindred souls, however, the likes of Kanin Krusete, Dror Feiler, Psovod, and Edgeist should be mentioned at least. A highly convincing enterprise indeed.

6/02/2010

Enoch Moth (R.A.I.G/Accessory Takes)


David Lynch on bändi tegema ning laulma hakanud. Tõsi küll, tegu ei ole legendaarse kultusrežissööri, vaid muusikuga Põhja-Carolina`st. Ning veelkord tõele au andes on ta muusikaga ka varemalt seotud olnud. "Moth" on Asheville`i trio debüütreliis, mis demonstreerib meeste eksperimentaalse kallakuga raskemuusikaarmastust. Math-rock/math-metal`i rütmitekstuurid, sekka üliintensiivset riffimist - millest paistavad kenasti blues`i mõju(tuse)d läbi - pluss doom-metal`i hüpnootiline staatilisus. Seda segunemist annab kõige paremini edasi lõpetav 9-minutiline Infinity. Neal Wilson`i pealevalguvad tumeolluslikud bassisõlmed on kuulamisväärsus omaette. Iseenesest on Enoch`i muusika puhtameerikalik nähe, kuivõrd selles kõneleb mustade muusika - eelpoolmainitud blues - aktiivselt kaasa. Väga huvitavaid ja meeldivaid assotsiatsioone tekitab uue ja vana traditsiooni ristamine. Või peaks hoopis seda järjepidevuseks ning ajastuvaimust kantud metal-muusikaks nimetama? Oi kuis mulle meeldib Charles Howes`i trummeldamine ning Lynch`i ja Wilson`i elektrinimbusega ümbritsetud kitarrid nimiloos! Traadipillid jäävad süngeilmeliselt kõlkuma, kangestudes kohati letargilisse staatilisusse. Noodiküllasuse tagajärjel "kaotavad" riffid vahetevahel kontrolli ning sulanduvad hetkeks teistesse (tumedatesse) helikihtidesse-, et seejärel taas eralduda-eristuda. Väljamängitud, sophisticated psühhedeelia (muideks, bänd ise nimetab oma muusikat psühhedeelseks doom`iks). Kui Lynch laulab, siis teeb ta seda läbi reverb-filtrite - tulemuseks on deklameeriva tooniga atmosfäärilised vokaalosad. Plague Bearer otsib tuge tumeelektroonilistest tekstuuridest, et seejärel taas tuttavlikku keskkonda valguda. Tõsi, kolmik on liiga püsimatu, lõpetamaks sarnases taktis - träkk lõppeb trashilikus raiumises. Sitaks hea ning egas midagi kui jääda Enoch`i täispikka ootama.

Kuula albumit siit

9.4

3/05/2010

[Vana ning oluline] Hard Ton These Stars Are Not Yet In Sight, When The North Passes By (R.A.I.G Accessory Takes)


Hard Ton on Moskva lähistelt pärit A.D Drogunkin, kes on teinud muusikat ka oma nime all.
Albumit "These Stars Are Not Yet In Sight, When The North Passes By" jõuti tituleerida Vene underground-skeene kõige muljetavaldavamaks ning šokeerivamaks teoseks aastal 2009. Sellega võib nõustuda, ja ka mitte - omalt poolt tean kahte tugevat oponenti (Canoply Games`i "Cthulhucore" ning Burrito "Burritard") nimetada.

Milles siis võib seisneda käesoleva albumi fenomen? Kuivõrd kontseptuaalseks (õõnestus)punktiks on juhuslikkus, siis kompositsiooniliselt on tulemuseks lahkkõlaline ja ohtralt liigendatud metal-muusika. Või õigem oleks öelda sound collage metal-muusika ning sellega rohkem ja vähem külgneva dieedil. Avangardproge, MIO, math-metal, hardcore, kurjast vaimust vaevatud elektrooniline muusika, neoklassikalised orkestratsioonid ja piaanomuusika. Tõepoolest, kui TSANYISWTNPB puhul rääkida sotsiaalsest referentsist, siis vaevalt see oma hüplevuse tõttu suudab metal- ja progemeeste südametesse murda, kui just RIO/avant- prog`i paadunud fänn ei olda. Lugude pikkused ulatuvad kümnest sekundist kuni üheksa minutini. Ühesõnaga, selle tunni jooksul leiab aset hästikonstrueeritud instrumentaalne (topelt)lammutamine. Võta siis kinni, kas on see teatud stiilide suretamise või siis selle päästmise püüe.

Kuula albumit siit

1/28/2010

A Foggy Realm Twilight (R.A.I.G Accessory Takes)


Multinstrumentalist (kuigi põhirõhuga kitarridel) Ilja Lipkin on osaline mitmes ansamblis. Saksakeelses keskaegset muusikat omaette või seda (tumeda) folgiga segavas rühmituses Waldsonne, atmosfääre ja fusion`likku kidrasaundi segavas ning seda kongatrummidega ilmestavas pundis Rushus, psühhedeelset fusion-metal`it esitavas grupis Re-Stoned ning nakkavate funk-gruuvidega improjazzrockkollektiivis N.L.P Trio. Kõik nimetatud üksused on piisavalt huvitavad selleks, et moskvalase muusikalises kogemuses ning kompetentsuses mitte kahelda.

A Foggy Realm on tema esimene sooloprojekt ning debüütalbum “Twilight” leidnud koha väljapaistva Vene leibli R.A.I.G Accessory Takes nimistus. 5 lugu 29 minuti sees. Turbulentne kitarriämbient. Päikesemuusika? Nullindate alul tegi norralane Tore Elgaroy sarnast muusikat albumil “The Sound Of The Sun” (Rune Grammofon). Emotiivne kitarrimassiiv vasakpoolsest kanalist parempoolsesse tungimas ning vastupidi. Lipkin`i saundis on nii robustsust kui ka filigraansust, sageli samaaegselt - profi tunnusmärk. Kõle kurjaendeline tühjus, mida ta kitarridega esile manab, tekitab pigem soojust. Mitte ainult sellepärast, et see inimese (kurja) loomusega hästi kokku sobib, vaid ka seetõttu, et helide vaheldumise sagedus on suur. Mida rohkem seda kuulad, seda enam see doom`iliku ämbientsümfooniana kõlab. Kitarri- ja ruumieksperimentide kõrvale on sisse sämplitud ka üks jutukatke. Pluss vaevukuuldavad mikrotonaalsed helikihid, mis osavalt manipuleerivad kuulaja tajuga. Väärikas üllitis.

Kuula albumit siit

9.1

10/29/2009

Cyclofillydea Bunker (R.A.I.G. Accessory Takes)


Cyclofillydea on elektroonilise muusika projekt Venemaalt. “Punker”, “varjend”. Kui militaarsest vaatenurgast edasi juurelda, siis ka vastupanu- ning sõdimiskoht. Mille eest on vaja ennast varjata, millega võidelda? Kas peavooluaktidega? Muusikatööstusega? Nendega, kelledele anonüümne mass millegi eest maksab? Maksab nähtavasti mitte konkreetse muusika, vaid identiteedi saamise eest. Selle eest, et olla nagu “nemad”, olla “sees”. Saada karja liikmeks, et omandada ersats oma puuduliku "mina" täiteks. Osta endale elu. Peaasi, et pääseda ringi sisse. Hoolimata sellest, et ringi sisse pääsemine võib nende inimlikku väärikust vähendada. Muidugi eeldusel, kui on (veel) midagi kaotada. Neid ringe on tänapäeval mitmeid – ka underground-ringkondades. Olla tsitaatidest ning märkidest täidetud ilma sügavama maailmapildita selle taga. Toppida endale halenaljakad kaltsud selga ning lakkuda ennast täis nii, et ei jaga mütsi ega ööd? Ühesõnaga – kui palju on selle kõige taga printsipiaalsust, veendumust? Indiviidi ideaaliks ei tohi olla ebamäärasus, s.t läbiv vastandlikkus. Nagu aastaid tagasi Tõnis Kahu Eesti Ekspressis kirjutas, et tema jaoks on oluline credibility – usutavus ehk millegi usutavana võtmine. Mood on see, mis dikteerib inimese käitumist. Mis on moeilmingute iseloomulikem omadus – domineerida mingi aeg, et siis ära langeda, millegagi asenduda. See kõik toodab inimestes pealiskaudsust. Muutuste, hävingu kultiveerimine. Tänapäevane surmakultus. Pealiskaudne inimene on sihitu – on just nagu kõikjal, tegelikult kinnitumata kuhugile. Mainekujundajad...igasugused mainekujundajad VÄIDAVAD meile, mis on IN. Kes müüvad IN-i, luues mulje, et ei olegi inimeste asi mõtelda, mis on õige. Sest nemad on ju spetsialistid, nende käes on "adekvaatsuse" monopol. Ning kui reklaam on edukalt turustatud, siis algab vastastikune stimuleerimine – massid-sootsiumid nõuavad moodi ning vastupidi. Lumepall on veerema pandud. Ning niimoodi legimiteeritaksegi eimiski - tühjus. Tühjuse-simulaakrum. Nagu kinnisvaramull majanduse tuiksoones eldoraadotunnet tekitamas. See on sinekuuria üks tänapäevaseid ilminguid.

Cyclofillydea-tegelased on nähtavasti õnnelikud inimesed. Piiterlaste muusika on moeväline. Muusika, mis on motiveeritud vabast tahtest ning jumalikust hingusest. See on nende esimene helikandja, mis on produtseeritud stuudisiseselt. Varasem looming oli mängitud visuaalide saatel laval. Ka meie Kismabande – samuti alustanud 1999. aastal – jälgis pikka aega samasugust mudelit (v.a mõned lood kogumikel). Küllap nende alguspunkt oli ka ilma üldisema sotsiaalse vajaduseta. Nende muusikalise kontseptsiooni eesmärk ei ole pakkuda sotsiaalset, antud kontekstis eksternaalset atribuutikat – ilusaid poisse ning tüdrukuid, turumajanduslikku kalkuleeritust, “pailapse”- või siis bitch`i imidžit– seda, mis peale helide kombinatsiooni peaks mingit sootsiumit ühendama.

Eksternaalne aspekt ei ole nende probleem – nende tahe on ennast väljendada. Piipitav ning roomav elektroonika, mis liigub mööda inimese närvikanaleid. Üks närviimpulss teisega kokku põrkamas (Bunker I). Või siis Bunker II – imekaunid orkestratsioonid veeremas mõõduka metallitoksimise taamal. Ilu ja ülevus tekib printsiipide maailmas. Järgnevates lugudes on ka märksa teravamat essentsi – raskeid rütme (Bunker III ning VIII) ning elektroakustilist kammerlikkust. Vinajaid orkestratsioone. Tumedat ambient`i ning industriaalset illbient`i. Katedraaliorelite passaažide ning spoken word`i segu (Bunker VI). Sireenihelisid. Kvaasipuhkpillitamist (Bunker IX). Albumi lõpetab kahes osas All The Pretty Little Horses. Esimeses, pikemas osas on algus pikitud vinajalt lainetava kihiga, millega loo keskosas liitub kaunihäälne sireen. Haldjalikud tilinad, õhuvoolude mühin. Müstiliselt kaunis. Teine, lühem osa loob mulje nagu oleks pikemast versioonist vokaallõik üle kopitud ning vokaal võimsamaks masterdatud.

Kuula alumit siit

8.9